Kava

“Kaks ettepanekut muutuda millekski muuks jagavad ruumi” KRISTEL Pigem on X nagu… ümberkehastumine millekski, mis on tegelikult kogu aeg igal inimesel olemas. Seega on X mitte ümberkehastumine, vaid lihtsalt perspektiivi muutmine. Ent samas, möödapääsmatult, ka ümberkehastumine. See on vastuoluline tunne – kui ma neid asju teen, siis ma kindlasti muutun millekski jõuliselt primitiivseks, aga samas kindlasti olen ka täpselt seesama kahel jalal seisev, kahe käe ja ühe peaga inimene. Mis see siis on? LOORA Võib-olla lõpmatu muutumise seisund? Laske meil kõigil suikuda igavesse unne. Ma pakun välja, et lamame ja viivitame. Ma liigun läbi emotsioonide ja kohanen vastavalt ümbritsevale. Püüan muutuda kahepaikseks, nagu Supsu. Tahan ulpida ajutises keskkonnas ning flirtida igavese unega, nagu Ophelia. KRISTEL Kindlasti tunnen, et see on omamoodi tants. Mingi veider koreograafia. Viis, kuidas keha liigutades ja asetades väljendada teatud tunnet ning tähendust. LOORA Kuid just kehade kohalolu loob selle rituaali. Kaks neist hõljuvad siin ruumis. Nende selgroogudele toetuvad läbipaistvad maskid. Need kehad põimuvad tantsus, mis pole helge ega sünge, võttes samaaegselt jälgiva publiku ja aktiivse osaleja rolle. KRISTEL Ja siis on veel kaamera ja kaader. Neljast küljest piiritletud. Lõikab ära. See vaade on neutraalne, praktiline, teaduslik. Ja et saaks kinni püütud see olend. Kaader on lõks, sest selles on need olendid kinni. Mujal liiguvad vabalt, igat pidi, igal kiirusel. Sellepärast kirjutasingi enne, et need vormid on kogu aeg inimesel olemas. LOORA Nahk on teatud mõttes vahepealne materjal, mis loob selle vormi servad. Seotuna kehaga, on see esimene suhe meid ümbritsevaga. Nahk võib saada soojaks nii seest- kui ka väljastpoolt. See kohaneb pidevalt ümbritseva keskkonnaga: heidab endalt osakesi, laseb lahti liigsest karvkattest. Ka silikoon on muunduv materjal: seda mõjutab päikesevalgus, mis tehislikku nahkjat pinda aja möödudes aeglaselt kolletab. KRISTEL Tõmban alateadvusest välja mingeid algelisi olendeid ja võtan inimesena nende vormi. See pole nagu ümberkehastumine vaid… ülevõtt. Nad võtavad mu keha ja mõtlemise üle. Need liikumised ja asendid. Need võtavad mu keha üle. Aga sisemiselt kogen enamasti üht kahest tundest, olenevalt asendist – mu sees on kas ohvri või kiskja vaim. Aga miks on see üldse huvitav? Sest nendele perspektiividele kehast ei satuta sageli? Sest need on esmapilgul nagu illusioonid – et mis kehaosa on mis? Või on huvitav näha inimkehas mingit ebainimlikku vormi, mis tekitab võõristust, aga samas uudishimu? LOORA Need on tehnikad põgenemaks igapäevastest, süngetest harjumustest ning taasäratamaks huvi igavese une vastu. Ma pakun välja püüdluseid ja soovitusi. Võrdlen oma keha ainega, mis laguneb, lahustub, koorub, kasvatab end ja siis jälle loobub ebavajalikust osast. Kuidas kohtuda selle tunnetusliku miskiga, mis äkitselt langeb õlule ja halvab kogu keha? Teeme pausi. Tulevik pole teada. Vähemalt mõneks ajaks. – koostanud Laura De Jaeger (originaal inglise keeles) Kristel Zimmer (1997) on Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia haridusega kunstnik, kes töötab peamiselt video ning performance’i formaadiga, kuid ka teatri, heli, fotograafia ja filmiga. Ta on osa kunstirühmitusest dassemperdepot ning on loonud lavakujundusi mitmetes teatrites, nt Von Krahlis, Theatrumis, Tartu Uues Teatris ja EMTA lavakunstikoolis.

“Kaks ettepanekut muutuda millekski muuks jagavad ruumi” KRISTEL Pigem on X nagu… ümberkehastumine millekski, mis on tegelikult kogu aeg igal inimesel olemas. Seega on X mitte ümberkehastumine, vaid lihtsalt perspektiivi muutmine. Ent samas, möödapääsmatult, ka ümberkehastumine. See on vastuoluline tunne – kui ma neid asju teen, siis ma kindlasti muutun millekski jõuliselt primitiivseks, aga samas kindlasti olen ka täpselt seesama kahel jalal seisev, kahe käe ja ühe peaga inimene. Mis see siis on? LOORA Võib-olla lõpmatu muutumise seisund? Laske meil kõigil suikuda igavesse unne. Ma pakun välja, et lamame ja viivitame. Ma liigun läbi emotsioonide ja kohanen vastavalt ümbritsevale. Püüan muutuda kahepaikseks, nagu Supsu. Tahan ulpida ajutises keskkonnas ning flirtida igavese unega, nagu Ophelia. KRISTEL Kindlasti tunnen, et see on omamoodi tants. Mingi veider koreograafia. Viis, kuidas keha liigutades ja asetades väljendada teatud tunnet ning tähendust. LOORA Kuid just kehade kohalolu loob selle rituaali. Kaks neist hõljuvad siin ruumis. Nende selgroogudele toetuvad läbipaistvad maskid. Need kehad põimuvad tantsus, mis pole helge ega sünge, võttes samaaegselt jälgiva publiku ja aktiivse osaleja rolle. KRISTEL Ja siis on veel kaamera ja kaader. Neljast küljest piiritletud. Lõikab ära. See vaade on neutraalne, praktiline, teaduslik. Ja et saaks kinni püütud see olend. Kaader on lõks, sest selles on need olendid kinni. Mujal liiguvad vabalt, igat pidi, igal kiirusel. Sellepärast kirjutasingi enne, et need vormid on kogu aeg inimesel olemas. LOORA Nahk on teatud mõttes vahepealne materjal, mis loob selle vormi servad. Seotuna kehaga, on see esimene suhe meid ümbritsevaga. Nahk võib saada soojaks nii seest- kui ka väljastpoolt. See kohaneb pidevalt ümbritseva keskkonnaga: heidab endalt osakesi, laseb lahti liigsest karvkattest. Ka silikoon on muunduv materjal: seda mõjutab päikesevalgus, mis tehislikku nahkjat pinda aja möödudes aeglaselt kolletab. KRISTEL Tõmban alateadvusest välja mingeid algelisi olendeid ja võtan inimesena nende vormi. See pole nagu ümberkehastumine vaid… ülevõtt. Nad võtavad mu keha ja mõtlemise üle. Need liikumised ja asendid. Need võtavad mu keha üle. Aga sisemiselt kogen enamasti üht kahest tundest, olenevalt asendist – mu sees on kas ohvri või kiskja vaim. Aga miks on see üldse huvitav? Sest nendele perspektiividele kehast ei satuta sageli? Sest need on esmapilgul nagu illusioonid – et mis kehaosa on mis? Või on huvitav näha inimkehas mingit ebainimlikku vormi, mis tekitab võõristust, aga samas uudishimu? LOORA Need on tehnikad põgenemaks igapäevastest, süngetest harjumustest ning taasäratamaks huvi igavese une vastu. Ma pakun välja püüdluseid ja soovitusi. Võrdlen oma keha ainega, mis laguneb, lahustub, koorub, kasvatab end ja siis jälle loobub ebavajalikust osast. Kuidas kohtuda selle tunnetusliku miskiga, mis äkitselt langeb õlule ja halvab kogu keha? Teeme pausi. Tulevik pole teada. Vähemalt mõneks ajaks. – koostanud Laura De Jaeger (originaal inglise keeles) Näituse raames esineb performance’iga etenduskunstnik Elle Viies. Loora Kaubi (1998) praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, läheneb ta oma töödes elule kui vaatemängule ja keskendub stseeniloomele, mille kaudu etendada intensiivset emotsiooni. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegsete Kunstnike Liidu nädalapreemia. Loora Kaubi näituse kuraator Laura De Jaeger (1995) on Belgia kunstnik, kes elab Tallinnas. Tema kunstipraktika keerleb vahepealse mõiste ümber, kogudes, vormides, mõõtes ja ümber sõnastades kohalikke lugusid ja igapäevaseid praktikaid. Ta on omandanud magistrikraadi kujutava kunsti alal Brüsseli LUCA kunstikoolis, osa õpingutest on tehtud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonnas.

TEKSTE JA PILTE SÕJAST UKRAINAS Igor Kotjuh (s 1978) on luuletaja ja kirjastaja. Dmitri Kotjuh (s 1982) on fotograaf ja ajakirjanik. Igor ja Dmitri on vennad. Aga ka sõbrad. Ja ainulaadne loominguline kooslus. Teineteise mõjutajad, koostööpartnerid, inspireerijad. Nad on koos õppinud Võrus fotograafiat. Nad on koos veetnud suvesid vanaema juures Ukrainas. Nad on koos õppinud eesti keelt võõrkeelena Tartu Ülikoolis. Mõneaastase vahega on nad valinud oma uueks koduks Paide. Dmitri on teinud Igorist parimad portreepildid. Igor on teinud Dimast oma luule püsikangelasi. 2006. aastal avati nende esimene ühisnäitus „Atlandi-Norra luules ja pildis“. Praegu, 2023. aastal, esitavad nad ühisaruande „Sireenid ja sähvatused“, mis kõneleb sõjast Ukrainas. Teie ees on tekstid ja fotod, millega vennad Kotjuhid reageerisid Venemaa jõhkrale sissetungile nende lapsepõlvemaale. HOIATUS! Piltide sisu võib olla häiriv.

Paide publik teab Mariat Paistet kui Paide Teatri eelmise koosseisu näitlejat ning on kuulnud teda laulmas näiteks lavastustes “Oaas” ja “Lahinguväli”. Rasmus Laks on helitehnoloog-muusik, kes igapäevaselt tegutseb mõlemas vallas. Maria on õppinud itaalia filoloogiat ning näitlemist, Rasmus aga koorijuhtimist ja helitehnoloogiat. Paiste kommenteerib: “Muusikat on üheskoos tehtud mõned aastad. Nüüd on jõutud indie-džässi ja oma esimese EP-ni. Põnevus!”

Festivali külastaja ei asu mitte ainult Arvamusfestivalil vaid ka Paides. Seega, külastagem Paide ettevõtteid ja ettevõtjaid ning kaegem nende kultuuriprogrammi! Paide Muusika- ja Teatrimaja Kogu päev Avatud Galeriis Ukraina kunstniku Nikita Titovi plakatinäitus #KutsungUkraina Wabakohvik Kell 23.55 Paide Teater – ÖÖ peegeldused (tasuta) Kohvik Uskumatu Kell 23.00 Kevin Alva – Venetsueela saksofonist (tasuta) Ajakeskus Wittenstein Kell 10.00-18.00 Ajakeskus Wittenstein ja Wittensteini Tegevusmuuseum avatud Kell 14.00 Rahvameditsiini töötuba Wittensteini Tegevusmuuseumis Kell 15.00 Sepikoja õpituba Wittensteini Tegevusmuuseumis Kell 16.00 Fotograafia õpituba Wittensteini Tegevusmuuseumis Kell 19.00 Klaverimuusika õhtu veini degusteerimisega Ajakeskuses Wittenstein (vallitorn). Esineb pianist Liliane Reiljan. Pilet 20 €. Kell 23.00 Müstiline öörännak Paide vanalinnas Ründo Mültsiga

Paide Püha Risti kiriku kolm tundi kestev orelimaraton on pühendatud Kriisade oreli 90. aastapäevale.1933. aastal õnnistatud oreli dispositsiooni seadis kokku orelikunstnik professor A. Topmann. Kontserdil mängib 10 organisti: Kristel Aer, Anna Humal, Külli Erikson, Anneli Klaus, Merike Saaremets, Aaro Tetsmann, Aivar Sõerd, Tiia Tenno.

“Kaks ettepanekut muutuda millekski muuks jagavad ruumi” KRISTEL Pigem on X nagu… ümberkehastumine millekski, mis on tegelikult kogu aeg igal inimesel olemas. Seega on X mitte ümberkehastumine, vaid lihtsalt perspektiivi muutmine. Ent samas, möödapääsmatult, ka ümberkehastumine. See on vastuoluline tunne – kui ma neid asju teen, siis ma kindlasti muutun millekski jõuliselt primitiivseks, aga samas kindlasti olen ka täpselt seesama kahel jalal seisev, kahe käe ja ühe peaga inimene. Mis see siis on? LOORA Võib-olla lõpmatu muutumise seisund? Laske meil kõigil suikuda igavesse unne. Ma pakun välja, et lamame ja viivitame. Ma liigun läbi emotsioonide ja kohanen vastavalt ümbritsevale. Püüan muutuda kahepaikseks, nagu Supsu. Tahan ulpida ajutises keskkonnas ning flirtida igavese unega, nagu Ophelia. KRISTEL Kindlasti tunnen, et see on omamoodi tants. Mingi veider koreograafia. Viis, kuidas keha liigutades ja asetades väljendada teatud tunnet ning tähendust. LOORA Kuid just kehade kohalolu loob selle rituaali. Kaks neist hõljuvad siin ruumis. Nende selgroogudele toetuvad läbipaistvad maskid. Need kehad põimuvad tantsus, mis pole helge ega sünge, võttes samaaegselt jälgiva publiku ja aktiivse osaleja rolle. KRISTEL Ja siis on veel kaamera ja kaader. Neljast küljest piiritletud. Lõikab ära. See vaade on neutraalne, praktiline, teaduslik. Ja et saaks kinni püütud see olend. Kaader on lõks, sest selles on need olendid kinni. Mujal liiguvad vabalt, igat pidi, igal kiirusel. Sellepärast kirjutasingi enne, et need vormid on kogu aeg inimesel olemas. LOORA Nahk on teatud mõttes vahepealne materjal, mis loob selle vormi servad. Seotuna kehaga, on see esimene suhe meid ümbritsevaga. Nahk võib saada soojaks nii seest- kui ka väljastpoolt. See kohaneb pidevalt ümbritseva keskkonnaga: heidab endalt osakesi, laseb lahti liigsest karvkattest. Ka silikoon on muunduv materjal: seda mõjutab päikesevalgus, mis tehislikku nahkjat pinda aja möödudes aeglaselt kolletab. KRISTEL Tõmban alateadvusest välja mingeid algelisi olendeid ja võtan inimesena nende vormi. See pole nagu ümberkehastumine vaid… ülevõtt. Nad võtavad mu keha ja mõtlemise üle. Need liikumised ja asendid. Need võtavad mu keha üle. Aga sisemiselt kogen enamasti üht kahest tundest, olenevalt asendist – mu sees on kas ohvri või kiskja vaim. Aga miks on see üldse huvitav? Sest nendele perspektiividele kehast ei satuta sageli? Sest need on esmapilgul nagu illusioonid – et mis kehaosa on mis? Või on huvitav näha inimkehas mingit ebainimlikku vormi, mis tekitab võõristust, aga samas uudishimu? LOORA Need on tehnikad põgenemaks igapäevastest, süngetest harjumustest ning taasäratamaks huvi igavese une vastu. Ma pakun välja püüdluseid ja soovitusi. Võrdlen oma keha ainega, mis laguneb, lahustub, koorub, kasvatab end ja siis jälle loobub ebavajalikust osast. Kuidas kohtuda selle tunnetusliku miskiga, mis äkitselt langeb õlule ja halvab kogu keha? Teeme pausi. Tulevik pole teada. Vähemalt mõneks ajaks. – koostanud Laura De Jaeger (originaal inglise keeles) Kristel Zimmer (1997) on Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia haridusega kunstnik, kes töötab peamiselt video ning performance’i formaadiga, kuid ka teatri, heli, fotograafia ja filmiga. Ta on osa kunstirühmitusest dassemperdepot ning on loonud lavakujundusi mitmetes teatrites, nt Von Krahlis, Theatrumis, Tartu Uues Teatris ja EMTA lavakunstikoolis.

“Kaks ettepanekut muutuda millekski muuks jagavad ruumi” KRISTEL Pigem on X nagu… ümberkehastumine millekski, mis on tegelikult kogu aeg igal inimesel olemas. Seega on X mitte ümberkehastumine, vaid lihtsalt perspektiivi muutmine. Ent samas, möödapääsmatult, ka ümberkehastumine. See on vastuoluline tunne – kui ma neid asju teen, siis ma kindlasti muutun millekski jõuliselt primitiivseks, aga samas kindlasti olen ka täpselt seesama kahel jalal seisev, kahe käe ja ühe peaga inimene. Mis see siis on? LOORA Võib-olla lõpmatu muutumise seisund? Laske meil kõigil suikuda igavesse unne. Ma pakun välja, et lamame ja viivitame. Ma liigun läbi emotsioonide ja kohanen vastavalt ümbritsevale. Püüan muutuda kahepaikseks, nagu Supsu. Tahan ulpida ajutises keskkonnas ning flirtida igavese unega, nagu Ophelia. KRISTEL Kindlasti tunnen, et see on omamoodi tants. Mingi veider koreograafia. Viis, kuidas keha liigutades ja asetades väljendada teatud tunnet ning tähendust. LOORA Kuid just kehade kohalolu loob selle rituaali. Kaks neist hõljuvad siin ruumis. Nende selgroogudele toetuvad läbipaistvad maskid. Need kehad põimuvad tantsus, mis pole helge ega sünge, võttes samaaegselt jälgiva publiku ja aktiivse osaleja rolle. KRISTEL Ja siis on veel kaamera ja kaader. Neljast küljest piiritletud. Lõikab ära. See vaade on neutraalne, praktiline, teaduslik. Ja et saaks kinni püütud see olend. Kaader on lõks, sest selles on need olendid kinni. Mujal liiguvad vabalt, igat pidi, igal kiirusel. Sellepärast kirjutasingi enne, et need vormid on kogu aeg inimesel olemas. LOORA Nahk on teatud mõttes vahepealne materjal, mis loob selle vormi servad. Seotuna kehaga, on see esimene suhe meid ümbritsevaga. Nahk võib saada soojaks nii seest- kui ka väljastpoolt. See kohaneb pidevalt ümbritseva keskkonnaga: heidab endalt osakesi, laseb lahti liigsest karvkattest. Ka silikoon on muunduv materjal: seda mõjutab päikesevalgus, mis tehislikku nahkjat pinda aja möödudes aeglaselt kolletab. KRISTEL Tõmban alateadvusest välja mingeid algelisi olendeid ja võtan inimesena nende vormi. See pole nagu ümberkehastumine vaid… ülevõtt. Nad võtavad mu keha ja mõtlemise üle. Need liikumised ja asendid. Need võtavad mu keha üle. Aga sisemiselt kogen enamasti üht kahest tundest, olenevalt asendist – mu sees on kas ohvri või kiskja vaim. Aga miks on see üldse huvitav? Sest nendele perspektiividele kehast ei satuta sageli? Sest need on esmapilgul nagu illusioonid – et mis kehaosa on mis? Või on huvitav näha inimkehas mingit ebainimlikku vormi, mis tekitab võõristust, aga samas uudishimu? LOORA Need on tehnikad põgenemaks igapäevastest, süngetest harjumustest ning taasäratamaks huvi igavese une vastu. Ma pakun välja püüdluseid ja soovitusi. Võrdlen oma keha ainega, mis laguneb, lahustub, koorub, kasvatab end ja siis jälle loobub ebavajalikust osast. Kuidas kohtuda selle tunnetusliku miskiga, mis äkitselt langeb õlule ja halvab kogu keha? Teeme pausi. Tulevik pole teada. Vähemalt mõneks ajaks. – koostanud Laura De Jaeger (originaal inglise keeles) Näituse raames esineb performance’iga etenduskunstnik Elle Viies. Loora Kaubi (1998) praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, läheneb ta oma töödes elule kui vaatemängule ja keskendub stseeniloomele, mille kaudu etendada intensiivset emotsiooni. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegsete Kunstnike Liidu nädalapreemia. Loora Kaubi näituse kuraator Laura De Jaeger (1995) on Belgia kunstnik, kes elab Tallinnas. Tema kunstipraktika keerleb vahepealse mõiste ümber, kogudes, vormides, mõõtes ja ümber sõnastades kohalikke lugusid ja igapäevaseid praktikaid. Ta on omandanud magistrikraadi kujutava kunsti alal Brüsseli LUCA kunstikoolis, osa õpingutest on tehtud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonnas.

TEKSTE JA PILTE SÕJAST UKRAINAS Igor Kotjuh (s 1978) on luuletaja ja kirjastaja. Dmitri Kotjuh (s 1982) on fotograaf ja ajakirjanik. Igor ja Dmitri on vennad. Aga ka sõbrad. Ja ainulaadne loominguline kooslus. Teineteise mõjutajad, koostööpartnerid, inspireerijad. Nad on koos õppinud Võrus fotograafiat. Nad on koos veetnud suvesid vanaema juures Ukrainas. Nad on koos õppinud eesti keelt võõrkeelena Tartu Ülikoolis. Mõneaastase vahega on nad valinud oma uueks koduks Paide. Dmitri on teinud Igorist parimad portreepildid. Igor on teinud Dimast oma luule püsikangelasi. 2006. aastal avati nende esimene ühisnäitus „Atlandi-Norra luules ja pildis“. Praegu, 2023. aastal, esitavad nad ühisaruande „Sireenid ja sähvatused“, mis kõneleb sõjast Ukrainas. Teie ees on tekstid ja fotod, millega vennad Kotjuhid reageerisid Venemaa jõhkrale sissetungile nende lapsepõlvemaale. HOIATUS! Piltide sisu võib olla häiriv.

Tondistunud isiksus, kangestunud keha, kleepuv nahk. Näljane raisakotkas, pinnavormiks saamise akt ja kõige maise kaduvus. Teatav tendents mitte silma vaadata. Tendents tendentse mitte märgata. Sisemise kaose kultiveerimine selle välise väljenduseta. Seal ta seisab värisevi põlvi kaljunõlva äärel. Ja midagi ei juhtu. Nii fiktiivsuse kui ka ajalise ebamäärasuse piirimail asetsev karistatav, kes ei tea, mille eest teda karistatakse. Ghostly personality, hardened body, sticky skin. The hungry vulture, the act of becoming a landform and the impermanence of all things earthly. A certain tendency not to make eye contact. A tendency not to notice tendencies. Cultivating inner chaos without its outward expression. There they stand at the edge of the cliff with trembling knees. And nothing happens. The one being punished, who is on the borderline of both fiction and temporal vagueness, who does not know what they are being punished for. Elle Viies (2000) on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia neljanda aasta tantsukunsti tudeng. Teda huvitavad kõhedad olemis- ja tajumisvormid ning kehad, mis on samaaegselt funktsionaalsed ja fenomenaalsed.

TEKSTE JA PILTE SÕJAST UKRAINAS Igor Kotjuh (s 1978) on luuletaja ja kirjastaja. Dmitri Kotjuh (s 1982) on fotograaf ja ajakirjanik. Igor ja Dmitri on vennad. Aga ka sõbrad. Ja ainulaadne loominguline kooslus. Teineteise mõjutajad, koostööpartnerid, inspireerijad. Nad on koos õppinud Võrus fotograafiat. Nad on koos veetnud suvesid vanaema juures Ukrainas. Nad on koos õppinud eesti keelt võõrkeelena Tartu Ülikoolis. Mõneaastase vahega on nad valinud oma uueks koduks Paide. Dmitri on teinud Igorist parimad portreepildid. Igor on teinud Dimast oma luule püsikangelasi. 2006. aastal avati nende esimene ühisnäitus „Atlandi-Norra luules ja pildis“. Praegu, 2023. aastal, esitavad nad ühisaruande „Sireenid ja sähvatused“, mis kõneleb sõjast Ukrainas. Teie ees on tekstid ja fotod, millega vennad Kotjuhid reageerisid Venemaa jõhkrale sissetungile nende lapsepõlvemaale. HOIATUS! Piltide sisu võib olla häiriv.

Tondistunud isiksus, kangestunud keha, kleepuv nahk. Näljane raisakotkas, pinnavormiks saamise akt ja kõige maise kaduvus. Teatav tendents mitte silma vaadata. Tendents tendentse mitte märgata. Sisemise kaose kultiveerimine selle välise väljenduseta. Seal ta seisab värisevi põlvi kaljunõlva äärel. Ja midagi ei juhtu. Nii fiktiivsuse kui ka ajalise ebamäärasuse piirimail asetsev karistatav, kes ei tea, mille eest teda karistatakse. Ghostly personality, hardened body, sticky skin. The hungry vulture, the act of becoming a landform and the impermanence of all things earthly. A certain tendency not to make eye contact. A tendency not to notice tendencies. Cultivating inner chaos without its outward expression. There they stand at the edge of the cliff with trembling knees. And nothing happens. The one being punished, who is on the borderline of both fiction and temporal vagueness, who does not know what they are being punished for. Elle Viies (2000) on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia neljanda aasta tantsukunsti tudeng. Teda huvitavad kõhedad olemis- ja tajumisvormid ning kehad, mis on samaaegselt funktsionaalsed ja fenomenaalsed.

Tallinna tänava toiduala lava kureerib DJ Alessandro Minimo, kes on ukrainlane kuid alates 2021. aastast elab Paides. Ta debüteeris DJ-na 2009. aastal ja keskendub praegu Minimal / Techno Melodic House Techno’le. “My credo is a high-quality selection of material that reflects ambient sounds that reveal fantasies in every rhythm of sound vibrations”, tõdeb Minimo. DJ Lisette mängib house, hiphop ja dnb muusikat. DJ rollis loodab ta pakkuda festivali külalistele positiivset meeleolu ja suviseid rütme melodic disco house muusika vahendusel.

Sõidame viimast korda liftiga viimasele korrusele, et pidada viimane pidu, mida Paide Kaubanduskeskus näeb. Vaatame koos päikseloojangut, tähesära ja kuuvalgust ning olgem ausad - päikesetõusu. Ja seda kõike katuselt, kus näed Paidet täiesti uuest vaatenurgast. Nii et ära jää kõrvalvaatajaks või pealtvaatajaks, vaid liitu meiega ja saadame vana katuse väärikalt pensionile ja laseme uuel ajalool juhtuda. Plaate mängivad Kaspar Aug ehk Kaspu on DJ, kes ammutab energiat discost, funkist, popist ja hausist, mis pärit eri kümnenditest üle kogu maailma. Kaspar ei valluta Paidet aga üksi - temaga liitub ka perekond Järvekülg (BS! I Love You)! Ann-Margiti ja Martini kuumadest set'idest leiavad äratundmisrõõmu ja uusi/vanu lemmikuid kindlasti kõik jalatatsutajad! Ürituse pilet on 5€

Heli ja sõna põimivas duetis viivad Liisbeth Kala ja Maria Paiste publiku poliitilisest poeetilisse. Sõnas, viisis, mõtted ja üttes. Kahte loojat ühendab erakordne tundlikkus maailma suhtes. Seda oskust on mõlemad arendanud Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemise erialal ning hiljem Paide Teatri, filmi, eˉlektroni, muusika jm maailmades.

Selle aasta Arvamusfestivali peaesineja on legendaarne Elephants From Neptune. Elephants from Neptune koosneb neljast liikmest: Robert Linnast, Markko Reinbergist, Rain Joonasest ja Jon Mikiverest. Paide peal jutud käivad et üks neist olla kohalik, kuid kes ja kuidas on endiselt äärmiselt ebaselge. Kindel on aga see, et sel aastal võitsid nad Eesti Muusikaauhindadel aasta rockalbumi tiitli ning nende kräud võib kuulda Paide Vallimäel 11. augustil!

"Horisont" on Paide Gümnaasiumi noorte korraldatav filmifestival, mille raames tehakse aktiivselt koostööd Arvamusfestivaliga. Tänavusel Arvamusfestivalil tuleb esitlusele filmifestivali filmide paremik. Reedel linastub kaks lühifilmi: animatsioonifilmi “DÉJÀ-VU ehk Ükskord nägin ma Soosteri mune” (režissöör Vitali Vinkel) ja tantsufilmi “DIVE” (režissöör Maria Muinaste).

Reedesel technoõhtul on mängib plaate Fake Versace, DJ ja multidisiplinaarne kunstnik. Tal on mitmekülgne taust tantsu, filminduse ja kaasaegse kunsti vallas ning on rühmituse Shelter liige ja Tallinna suurima kväär ürituse BÄM! resident. Fake Versace settid õhkuvad kirge muusika ja kunsti vastu, pakkudes energilist segu technost, trance’ist, elektrost ja teistest muusikažanritest.

Director Susanna Helke's film is a choral couplet based on documentary material, reflecting the privatization of elderly care in Finland. The film portrays the collision between the ethics of care and the logic of profit and austerity. The society has come to terms with the idea that it is not possible to ensure well-being for everyone, while multinational corporations conquer the care sector. The film is brought to Arvamusfestival in cooperation with the Finnish Embassy in Tallinn. NB! The movie ends at 01:15. Filmil ei ole eestikeelseid subtiitreid

Paide Teater kutsub reede südaööl kuulama ja kaasa mõtlema. Räägitakse teatrist ja loomingust, mõeldakse tulevikule, olevikule ja minevikule ning seda kõike öö ja päeva murdepunktis, seal, kus kõik muutub.

Reedesel technoõhtul lõpetab Katja Adrikova, kes on Halli resident ja IDA Raadio saate “Personal Space” saatejuht. Adrikova kirjeldab ennast kui kübernõida ja ketserliku meelega uurija keha. Inspireerituna industriaal-, techno- ja elektroonilise muusika žanritest Tallinna ja Berliini pidudel, alustas ta mängimist juba 2009. aastal. Nüüdseks liigub ta vabalt eri elektroonilise muusika žanrite vahel, luues kuulajale kütkestavaid, mõjuvaid ja mängulisi kogemusi. Sett toimub laupäeva varahommikul ehk 12. augustil kl 01:00-03:00.

Festivali külastaja ei asu mitte ainult Arvamusfestivalil vaid ka Paides. Seega, külastagem Paide ettevõtteid ja ettevõtjaid ning kaegem nende kultuuriprogrammi! Paide Muusika- ja Teatrimaja Kogu päev Avatud Galeriis Ukraina kunstniku Nikita Titovi plakatinäitus #KutsungUkraina Ajakeskus Wittenstein ja Wittensteini Tegevusmuuseum Kell 10.00-18.00 Ajakeskus Wittenstein ja Wittensteini Tegevusmuuseum avatud Kell 14.00 Apteegi napsude õpituba Wittensteini Tegevusmuuseumis Kell 15.00 Hõbeehte valmistamise õpituba Wittensteini Tegevusmuuseumis Kell 16.00 Pakutrüki õpituba Wittensteini Tegevusmuuseumis

Noortelt noortele - hommikune Laura Põldvere kontsert Vallimäe jalamil. Laura on muusikasõprade südameid võitnud paljudes erinevates žanrites, tehes temast auhinnatud multivokalisti, kes on välja andnud 10 albumit ja üle 25 soolosingli. Muusikaõpingud on teda viinud lisaks Eestile nii Ameerikasse kui Saksamaale, tehes temast ühe viimase kümnendi enim mängitud artisti Eesti raadiojaamades. Hommikusel Noorte Ala kontserdil tulevad esitusele Laura tuntumad muusikapalad.